Triinu Soikmets / EML tellimusel
Näituse “Pinna all. Keskkonna ideoloogiad” pealkirja võiks kirjutada ka “Põranda all. Kunstivälja võitlused”. Teemu Mäki näituseteost saab samuti lugeda nii kiirelt ja lihtsalt kui pinna alla sukeldudes ja süvenedes. Soome oma enfant terrible ei käi oma kaarte kohe välja.
Ta ise ütleb, et metoodilisus on tema paradoks – aastate jooksul on ta teinud mitmeid töid, mida peetakse nii ekstreemseks või keeruliseks, et need kõlbavad vaid käputäiele professionaalidele või full hardcore kunstipublikule. Või töid, mis tuleb luku taha panna, kus sellele pääsevad ligi vaid teadlased. “Teen siiani sellist tööd, kuid juba ammu ka sellist, millele on lihtne läheneda. Usun, et saan sellega hakkama ilma kunstiliste kompromissideta, aga see on juba teist tüüpi spordiala.”
Sportlikult Adidasse riietunud Mäkil on kunstniku ameti kõrval ka teist tüüpi rolle – ta on Soome Kunstnike Liidu esimees ja UNESCO egiidi all tegutseva rahvusvahelise kunstiliidu (IAA) Euroopa divisjoni president. Tegutsedes korraga põranda all ja peal, kõneleb ta nii loojate kui võib-olla veel kellegi või millegi eest. Mitte Kremli ööbik, vaid Brüsseli laulik?
Milline on IAA positsioon riiklike ja riigiüleste kultuuripoliitikate kõrval?
IAA on (visuaal)kunstnike hääl, mis pakub rahvuslikele kunstiliitudele ühist platvormi kultuuripoliitikas osalemiseks. Põhimõtteliselt peaks Euroopa Liit (EL) jätma kultuuripoliitika iga liikmesriigi hooleks, kuid sellest hoolimata tehakse aina rohkem otsuseid EL tasandil. Suures osas on see hea. Näiteks täna saavad kirjanikud laenutustasusid, ma eeldan, kõigis liikmesriikides ja see sai võimalikuks peamiselt ELi enda direktiivi ja surve tõttu. Soome riigieelarves on selleks 15 miljonit eurot, ilma Euroopa tasemel lobitööta poleks midagi.
Sarnased asjad võivad juhtuda visuaalkunstides ja mingil määral on ka juhtunud – on saamas normiks või vähemalt tavapäraseks, et kunstnikele makstakse näitusetasusid ja kunstnikke esindavad organisatsioonid saavad tasumäärade osas läbi rääkida. Lihtsam on seista selliste asjade eest suurema vihmavarju all, sest siis saad öelda: “See ei ole ainult minu veider idee, vaid põhineb Euroopa organisatsiooni ametlikul poliitikal, mis esindab kõiki Euroopa kunstnikke.”
Kunstnike liidud on vältimatult vajalikud, sest ilma nendeta jääks looja turgude meelevalda, mis tähendab läbirääkimistel naeruväärselt nõrka positsiooni. Ta võib ju muuseumile öelda, et tema õiglane tasu näituse, loengu, performance’i või mille iganes eest on see ja see, kuid kui ta pole just rahvusvaheline superstaar, ei jõua ta oma jutuga kuhugi. Muuseumiesindaja vastab lihtsalt: “Tore teada, aga me saame maksta ainult nii ja nii. Võta või jäta.”
Eestis koostati mõned aastad tagasi kunstimaailma õiglaste tasude soovitused, mille rakendamisest institutsioonide poolt pole eriti midagi kuulda olnud. Olen ise vabakutselise kuraatorina püüdnud seista autori eest, kes näitusetasu küsis, kuid sai vastuseks vaikuse. Möödunud aastal peatati niigi nadid näitusetasud ka kohaliku kunstnike liidu galeriides…
Kui käiakse välja mõni uus seadus, soovitus või praktika, muutub kunstnike esindajate roll kultuuripoliitikas veelgi tähtsamaks. Kui esindajad ise ei ole veenvad ega osale aktiivselt seadusloomes, ei tee seda keegi. Paljud ei saa sellest kahjuks aru. Muudel kutsealadel, ole sa siis töövõtja- või andja, on sinu selja taga mingi ühing, kes võitleb sinu õiguste eest. Kui sa aga oled kirjanik või maalikunstnik või vabakutseline koreograaf, oled sa rohkem nagu kerjus või kaubaagent, kui sa just koos endasugustega mingit liitu ei loo. Need liidud võivad olla ametiühingu sarnased nagu näiteks näitlejatel, kellest paljud saavad normaalset palka, või siis sellised nagu visuaalkunstnikel. Viimast tüüpi liidud on mitmepalgelisemad, kuid eesmärk on sama.
Muuseas, neis küsimustes on EL hiljuti võtnud seisukoha oma suunistes, mis käsitlevad konkurentsiõiguse kohaldamist kollektiivlepingutele seoses füüsilisest isikust ettevõtjate töötingimustega. Siiani on leitud, et vabakutselised ei tohiks tasu osas läbi rääkida üheskoos, sest tegu oleks justkui kartellikokkuleppega. Uus seisukoht aga toob välja, et mitmel puhul on vabakutselistel õigus kasutada kollektiivset survet õiglaste tingimuste ja tasude saamiseks.
Vabandust, see kõik võib kõlada igavalt, aga ise sa küsisid! Kui peaksin sellega tegelema täiskohaga, oleks see ka minu jaoks igav, kuid kultuuripoliitika on kõigest minu kõrvaltegevus üks päev nädalas. Samas, kuna olen huvitatud sellest, kuidas ühiskond toimib ja tegelen poliitiliste teemadega ka kunstis, on minusugusele inimesele ka kultuuripoliitika huvitav.
Olen kohanud konservatiivsemaid hääli, mida kipun ka ise jagama, et kunst ei saa ühiskonnas eriti midagi muuta, küll aga juhtida valukohtadele tähelepanu. Milline on sinu seisukoht?
Need hääled ei tea sittagi. Kunst on revolutsiooniline jõud. Muidugi on palju sellist kunsti, mis on “konformistlik” – vana termin, mida kasutati nõukogude ajal parteiliinis kulgeva kunsti kohta, aga see on siiani kehtiv ka turumajanduslikes ühiskondades. Konformistlik kunst väljendab, toetab ja jõustab domineerivaid vaateid, elustiile ja väärtusi, nonkonformistlik aga vastandub sellele, ei nõustu prevalveerivate praktikatega. See pakub kriitilist vaadet ja uusi printsiipe ja sellel on päriselt mõju.
Viga, mida skeptikud sageli teevad, seisneb suhtumises: “Noh, sa kirjutasid selle raamatu, tegid selle lavastuse ja filmi ja maali, aga ükski neist ei ulatunud märkimisväärse publikuhulgani, et reaalpoliitikas midagi muuta. Nii et miks sa seda teed, kas sa ei näe, et see on mõttetu?” Selline loogika ei päde. Esiteks, kui teos jõuab 1000 inimeseni, kuid see mõjutab neid intensiivselt, on sellel ka arvestatav poliitiline jõud. Teiseks, kunsti mõju ühiskonnale ei ole nagu vaktsiinil, vaid nagu dieedil. Üksik teos muudab harva indiviidi drastiliselt, samas kui üks vaktsiinidoos muudab sinu tervises paljutki. See aga, milline on sinu üldine kunstitarbimise dieet ehk menüü, milliseid olemasolemise kogemusi see hõlmab ja vaateid väljendab, on sageli vägagi otsustav.
Londoni Rahvusgaleriis viskasid noored kliimaaktivistid van Goghi maalile tomatisuppi, Soomes värvisid parlamendihoone sambad pihustiga punaseks. Millised on ohud ja võimalused, kui kunst ja ideoloogia kohtuvad avalikus ruumis?
See on positiivne, osa poliitiliselt tähenduslikust tööst. Sa võid hääletada, püüda saada poliitikuks või mõneks teiseks otsustajaks, kasutada oma jõudu tarbijana – ja sa võid püüda mõjutada teiste isikute arvamusi ja vaateid. Nii kunst kui aktivism keskenduvad viimasele ning on täna kattuvad väljad. Ühte ja sama akti saab kirjeldada nii politiilise demonstratsiooni kui performatiivse teosena.
Kui olin kunstitudeng, arvasime kõik, et kunstiteos peab olema “poeetiline” – mitte otseütlev nagu plakat, vaid avatud mitmetele tõlgendustele ja samas võimeline nende tõlgenduste eest põgenema. Eelistan seda arvata siiani, kuid professorina töötades märkasin, et mitmed noored autorid defineerivad kunsti teisiti. Nad ei vaja poeesiat, nad tahavad teha selgesõnalise avalduse, kuid kasutada selleks kunstilisi vahendeid, et sõnum mõjuks nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt.
Seda tüüpi aktsioonide, mida sa mainisid, ainus varjukülg on, et nad võivad kõlada vaid neile kõrvadele, mis juba niigi kuulevad, või polariseerida poliitilist diskussiooni veelgi. Lisaks võivad mõned kunstnikud tunda, et kui nad ise barrikaadidele ei roni, on nende töö mõttetu. Siiski ei usu ma, et need riskid liiga tihti realiseeruksid või endast suurt probleemi kujutaksid.
Kuidas mahuvad riiklike muuseumite, eragaleriide ja avaliku ruumi kõrvale kohad, mida kureerivad kunstnikud ise või nende liidud, nn artist-run-spaces? Nagu aru saan, oli käesoleval näitusel osalemise eesmärgiks ka selliste praktikate toetamine?
Sellised kohad on visuaalkunsti skeenel asendamatud, ilma nendeta oleks see kunstiliselt vaesem. Miks? Sest kunstnikud on kunstilise töö tõelised eelretsensendid. Ma ei hau professionaalsete kuraatorite, muuseumidirektorite või galeristide vastu sõjaplaani. Suurepärane, et nad teevad oma tööd, toetudes kunstnike ja teoste valimisel ning tööandjale sobiva programmi loomisel oma ametialasele otsustusvõimele, kuid on samavõrd tähtis, et ka kunstnikud ise seda teeksid, vaataksid üle üksteise töid ja näituseettepanekuid ning looksid programme. Kui kunstnikud saavad kureerida vahel ka muuseumis, on seegi hea. Ma ei taha öelda, et kunstnikud teavad paremini, vaid et nende vaatepunkt erineb märkimisväärselt täiskohaga kuraatori omast. Mõlemad on professionaalsed.
Mängu tuleb ka emantsipeeriv aspekt: kui kunstnikud saavad luua näituse ja programmi, siis ei taandu nad ise ega nende tööd klotsideks, millest kuraator ehitab omaenda suure seisukoha. On mitmeid näituseid, kus ei olegi muud kui kuraatoripositsioon, kus teosed ja kunstnikud on nagu mänguasjad, millega kuraator väljendab oma vaateid. Selles ei ole midagi fundamentaalselt valesti, teinekord on kehvadest teostest just tänu kuraatori kompositsioonile saanud midagi uut, huvitavat ja paremat. Kunstnik, kes aga teab, mida ja kuidas näidata tahab, peaks saama seda teha ka kuraatori sekkumiseta.
Oma installatiivses näitusetöös “Plastikookean” tsiteerid Pentti Saarikoskit: “Elu on inimesele antud / et ta hoolega kaaluks / olukorda, milles surra soovib / hallid taevad sõuavad üle / taevas on rippuv aed / maa siseneb suhu nagu leib.” Mõni aasta tagasi oli Eestis reklaamikampaania “Võidab see, kellel on surres rohkem asju” – selgelt sarkastiline sõnum juhtis tähelepanu tarbimishulluse naeruväärsusele. Aga kas sellised tsitaadid on ikka kõigile ilmselged?
Siin on nii ilmselge kui sügavam pool. Kampaaniatekst, mida mainisid, on banaalne, kuid sellel on mõte ja hea eesmärk. Saarikoski poeemil on samuti banaalne tasand, sest selle esimene sõnum on: “Pea meeles, et ka sina sured, ära püüagi selle teadmise eest põgeneda.” Ometi pakub rohkem rahuldust tasand, kus meie suhe surmaga detailselt avaneb.
Esiteks peaks mõtlema enda elust kui kompositsioonist, mis saab suremise läbi valmis – pideva surmahirmu või surelikkusega seotud frustratsiooni asemel tuleks elada elu, kus surmast saab selle tähenduslik osa. Teiseks kirjeldab poeem üsna füüsiliselt surnud keha oma hauas, kus muld siseneb suhu “nagu leib” – elu jätkub mulla kujul ja kehasse sisenevad tillukesed asukad saavad sellest toitu.
Olen sedasorti luuletusi, nii Saarikoskilt, Brechtilt kui iseendalt, kasutanud nii teatris, filmis kui visuaalkunstis. Pean silmas luuletusi, mis mingil tasandil on lihtsad mõista nagu populaarsed laulusõnad. Nad on nagu uks, mille kaudu auditoorium töösse siseneb samal ajal jõudes lähemale selle keerulisemate osadeni. Üks tüüp head luulet ongi selline, kus autor ütleb midagi tavalist ja kulunut värskelt ja mõjuvalt. On miljoneid laule sellest, kui raske on armastada. Ja kui sa küsiksid minu pisaratelt, siis mõned neist on isegi head.
Esimest korda tutvustas sind mulle, vist vanas Kuku klubis, Eesti poète terrible, minu hea sõber ja sinu perenimekaim Marko Mägi (1971-2021), kes on nüüd tillukeste mullaasukate toiduks. Mäletan, et ta ei julgenud lugeda sinu raamatut “Surelik”, kuid mulle soovitas seda kindlasti. Ju siis pidas mind julgemaks. Millised read sellest raamatust saadaksid talle pinna alla seltsiks?
See luulekogumik oli mu esimene ja tundub tänaseks väga kauge, viies kogumik ilmub peagi. Kui aga seda kiirelt sirvida, võiks valida need Taavi Eelmaa tõlgitud read: “Surelikkus tuleb endasse haarata, alla neelata, / et muutuda kivist raskemaks, et silmad ainult ei näeks vaid ka ihaldaks.”
Praegu sellele teemale mõeldes tahaksin aga lugeda talle uuema luuletuse “Täna sajab lund”, mis on samuti osa minu näituseinstallatsioonist. See räägib samast asjast: et olla täiesti elus ja saada sellest rahuldust, tuleb leppida oma surelikkusega. Selles ülesandes põrume me kõik, aga tasub proovida põruda pisut paremini.
Rahvusvaheline grupinäitus “Pinna alla. Keskkonna ideoloogiad” ARS Projektiruumis 15.01 - 8.02.2025
Kuraatorid: Tiiu Rebane (Eesti Maalikunstnike Liit), Satu Kalliokuusi ja Eeva Muona (Helsingi Kunstnike Liit), Evelina Januskaite (Galerii Arka, Leedu Kunstnike Liit)
Kunstnikud: Teemu Mäki, Jaakko Autio, Alexander Salvesen, Sara Pathirane, Laura Pietiläinen (Soome), Gytis Arošius, Sinaima Kontautė, Emilija Noreikaitė, Karolina Ūla Valentaitė (Leedu), Angela Soop, Jane Remm, Marta Konovalov, Grisli Soppe-Kahar, Lilian Mosolainen, Johanna Mudist, Pille Ernesaks, Veiko Klemmer (Eesti)
Näitust ARS Projektiruumis toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, Tallinna Linn, Helsingi Linn, TAIKE (Soome Kunsti Edendamise Keskus), Leedu Kunstnike Liit, Vilniuse Linn, Leedu Kultuurinõukogu, LATGA (Leedu autorite ühing)
Comments