Kelle keha? Publik peegeldab kunstnike kehakäsitlusi
Maaliliidu seekordsele, kehateemalise ülevaatenäituse konkursile laekus üle saja töö, millest välja valiti ligi pooled. Peamiseks valikukriteeriumiks oli, nagu see igasuguse taolise valiku puhul ilmselt olema peaks, võimalikult suur demokraatlikkuse määr – et esindatud oleksid erinevad käekirjad, maalilaadid ja autoripositsioonid. Kuigi osalemiskutse oli suunatud eelkõige liidu liikmetele, olid oodatud ka mitteliikmed, et tuua ühelt poolt üldpildile vaheldust ja värsket verd ning teiselt poolt tõsta huvi liidu vastu ka nende autorite või tõusvate tähtede hulgas, kes veel mõnele institutsionaalsele kehandile ehk ühendusele oma kolme tilka verd pole loovutanud. Ja kas üldse peakski?
Appi tuleb tehiskeha
Näitusekonkursi üleskutse koostamisel asus kuraator Tiiu Rebane moodsale ajale iseloomulikult vestlusesse tehisintellektiga (vastav märge oli ka selgesti kirjas) ning küsis tollelt, mis see keha üldse on? Vastus kõlas üheplaaniliselt: „Keha on inimese või looma füüsiline struktuur, mis koosneb erinevatest organitest, süsteemidest ja kudedest. /---/ Keha võimaldab liikumist, ainevahetust, tajumist, hingamist, seedimist ja paljusid teisi olulisi funktsioone, mis tagavad organismi elujõulisuse ja ellujäämise.“
Järgmiseks paluti robotil nimetada elulisi ning filosoofilisi sünonüüme ja märksõnu, mis keha olemust kirjeldavad, ja nüüd laienes tulemus „eluainest“ kuni „enesetunnetuseni“. Kui aga paluti robotil koostada keha iseloomustav pilt, verbaalselt ja visuaalselt, tuli vastuseks soovitus: „Kujutle end lebamas rohelisel murul, päikesekiired õrnalt su nägu silitamas. Su keha on lõdvestunud, kuid samas tugev ja elastne. /---/ Sinu keha on nagu elutark puu, mis on juurdunud maa sisse, ühenduses taevasse ulatuva võraga. See peegeldab sinus peituvat jõudu, ilu ja tasakaalu, olles samal ajal elu kandja ja väljendaja.“
Võrdlemisi naiivset ja new-age’ilikku juttu saatis illustratsioon: poolakt brünett puujuurte taustal aasal. Arvestades, et tehisintellekt kui kollektiivne teadvus koostab vastuseid veebiavarustes leiduva materjali põhjal, püüdes ära arvata küsija ootusi ning matkides tüüpilisi vastuseid, võib laias laastus järeldada, et ju siis selline meie kõigi keskmine arusaam kehast ongi. See ei tähendanud, et näitusele oleksid oodatud just sellises stiilis tööd, kuid kindlasti mõjus see osadele kunstnikele inspiratsioonina ja teistele hoopis nagu punane rätik härjale. Ning eks seegi on oma aja märk: kui palju laseb autor end mõjutada keskmisest maitsest ning kui avatud või suletud on ta väiksemalegi vihjele igasugusest tehnoloogilisusest?
Kaaskuraatori ja käesoleva kunstiteadusliku kaastöö autorina jaotasin konkursile laekunud teosed nelja kategooriasse: anatoomiline, privaatne, animaalne ja sotsiaalne vaade kehale, kusjuures nii mõnigi teos võis sobida mitme sildi alla. Seejuures ei lähtunud ma tehisintellekti poolt antud märksõnadest, kuigi huvitav on välja tuua, et kui kolm esimest kategooriat näisid nende sõnadega sobivat, siis neljas ehk sotsiaalne sfäär robotile pähe ei tulnud. Kas tuleneb see sellest, et tehisintellekti töömehhanismi aluseks olevas materjalis ei ole seda sfääri niiviisi defineeritud või hoopis sellest, et tema enda masinlik ja hermeetiline eneseteadvus ei suuda sotsiaalsust aduda, on muidugi omaette küsimus.
Kuidas tajub kõiki neid kehasid ja kategooriaid aga mitte robot, kunstnik ega kuraator, vaid publik, kellele väljapanek eelkõige ja lõppude lõpuks suunatud on? Kui võtta teost ja selle vaatajat samuti kui kahte keha, siis kas ka nende vahel tekib suhe ja suhtlus? Et see välja selgitada ning panna publik näituse ja teemaga aktiivselt suhestuma, oli näituse osaks ja käesoleva analüüsi aluseks ka publikumäng, mis oli ühtlasi maastikumäng – läbi korruste kulgedes tuli vaatajal täita ankeet ja kirja panna teoseid, mis tema isiklikul hinnangul ühte või teise kategooriasse kõige paremini sobiksid, lisaks oli palutud määrata, milline kategooria tema enda keha enim iseloomustab ja milline konkreetne teos seda illustreeriks.
Kes on sees?
Tulemusedki olid üsna demokraatlikud, vähemalt ühe korra said nimetatud valdav enamus ehk 90% teostest. Kui püüda teha visuaalne üldistus, siis anatoomilise keha kategoorias tõusis teistest enim esile neoantiiksel diivanil unistav meesakt (Berbel Lätt), privaatse keha sfääris läks aga konkurents tihedamaks. Võrdsel määral märgiti ära teineteisele otsavaatavad õed (Anna Kõuhkna) ja seljad vastakuti tusatsev paar (Maris Tuuling), mõlemal juhul samuti tegu aktidega. Lisaks veel ka täiesti mittefiguratiivne teos ehk nahavärvi abstraktsioon (Andro Kööp), mis kinnitab, et publik oskab „mitte midagi kujutavat“ laadi lugeda küll ja ehk see jätabki privaatsele fantaasiale rohkem ruumi. Kuivõrd privaatsus ongi iga vaataja jaoks privaatne, on küllap loogiline, et ka visuaalsed vasted sellele mõistele varieerusid kõige rohkem.
Sotsiaalse keha ehk kehade vaheliste suhete kategooria pani kinni, küll mitte üleliia ülekaalukalt, selfie’tav grotesksevõitu blondiin, seekord enam mitte akt (Katrin Valgemäe). Tegu oli muuseas pildiga, mille nii ERR kui Postimees määrasid näituse avamisgalerii kaanepildiks – järelikult siis kommunikatiivne kujund, sest veebiuudise avamine sõltub ju ka avapildi atraktiivsusest. Animaalse keha ehk loodusliku loomu sfääris olid aga taas teistest peajagu üle põlispuud, mis kolme graatsia kombel üksteise ümber põimuvad (Ly Kaalma).
Küllap on siis anatoomilises ja animaalses kehakuvandis mingid stereotüübid rohkem kinnistunud, et neis mõlemas „liidrid“ ka vaataja silmis selgemini esile tõusid.
Omaenda keha kategooria määramisel joonistusid jõujooned veidi ümber, rohkem nähti seda privaatse ja animaalsena, tunduvalt vähem anatoomilise ja sotsiaalsena. Valides konkreetset, vaataja enda keha illustreerivat teost, võis tõdeda, et nii palju kui on erinevaid vaatajaid, on ka nende erinevaid peegeldusi, ehk siis varieeruvus oli märkimisväärne ja iga pada leidis oma kaane. Mõnevõrra rohkem tunti end ära kolmenäolises kolbakandjas (Leho Rubis), ehkki üks vastaja pidas vajalikuks märkida, et kolp oleks võinud ka olemata olla.
Kuna vastajad võisid märkida küsimuste juurde mitu teost ning polnud ka keelatud üht ja sama teost mitu korda mainida, siis nii mõnigi neist defineeris lõpuks mitut kategooriat, mida võiski eeldada. Nii kujunes kategooriate ja küsimuste üleselt veel eraldi üldarvestus, mille esimest ja teist kohta jagasid juba mainitud unistav meesakt ja graatsilised põlispuud, kolmandaks platseerus naise- ja kanakeha sümboolset suhet kujutav jagatud ruum (Mari Frühling).
Neil sammusid tihedalt kannul taaskord mainitud paarisakt õdedega ja selfie-blondiin, aga ka emotsioonide kehakaardistus (Olesja Katšanovskaja-Münd).
Sellist arvestust ei tule muidugi tõlgendada lihtlabase edetabelina, mille põhjal järeldada, et üks teos on parem kui teine puhtkunstiliste kriteeriumite mõttes. Kui üldse millestki rääkida, siis kommunikatiivsusest, võimest haarata tavavaataja tähelepanu ja tekitada seoseid, kuid spetsialistide hinnangud selle aspekti kaalukuses lähevad lahku. Ometi võib olla huvitav fakt välja tuua, et „esikolmik“ koosneb liitu mittekuuluvatest autoritest. On see juhus, pole nad veel institutsionaalsete standardite poolt ära „rikutud“ või tahavadki nad vaatajale teadlikult meele järele olla?
Ja kes on väljas?
Mõnevõrra mittejuhuslikuks võib pidada aga seda, et enim tähelepanu pälvisid naisautorid. Kuigi näitusekonkursil osales ka mitmeid meeskunstnikke, siis vähemalt osa neist jäid näituselt välja puhtalt seetõttu, et üheks valikukriteeriumiks teiste seas oli ka „meeste maalitud naisaktide“ välistamine. Feministlikus diskursuses käsitletakse selliseid teoseid kui mitte diskrimineeriva, siis vähemasti objektistavana, ning kuraatoripositsiooni ühes osaks oligi sellele diskursusele kinnas visata: kas sellist poliitkorrektset näitust me nüüd tahtsimegi? Mida see ütleb demokraatlikkuse kohta? On see karm, aga õiglane, karm ja ebaõiglane või hoopis mingi kolmas kombinatsioon?
Omamoodi kinnas visati seeläbi ka tehisintellekti koostatud naisaktile, kas siis teadlikust või alateadlikust soovist mässata keskpärasuse vastu: ei, me ei taha sellest etteaimatavat ja magusat lahendust. Eelpool sai mainitud härga ja punast rätikut ning seegi pole juhus, sest just härjavõistluse motiiviga töö esitas esialgu näitusele näiteks Ludmilla Siim, kuid võttis selle siis ise tagasi ja tõi kohale hoopis töö pealkirjaga ”Keha – (Tehisaju) Meie Planeedi Kaitsja, inimkonna abiks”. Kunstniku tahte vastu kuraator ei saa, kuid õhku jäi kripeldav küsimus, kas autor tsenseeris viimasel iseennast, inspireerus lähteülesandest liiga sõna-sõnalt või viskas ise hoopis kuraatoritele ninanipsu? Publikule igatahes jäi antud teos samuti silma.
And now for something completely different, kui tsiteerida Monty Pythonit, ehk millised teosed publikule üldse silma ei jäänud, küsitluses äramärkimist ei leidnud? On see etteheide või hoopis kompliment, märk tõeliselt vabast ja sõltumatust loojahingest, kes ujub omasoodu vastuvoolu? On tema motiivides midagi nii naelapea pihta tabavat, et vaatajal endal on sellega liiga valus tõtt vaadata? Kunst kunsti pärast, teiselpool kodanliku võimekuse piire?
Sellises tagurpidi esiliigas hõivasid kohad eeposlik tulejumal koos kuke ja naisekehaga (Vitali Macari), isiklik motiiv läänelikust hegemooniast (Karl-Kristjan Nagel), veel üks isiklik kolmeosaline lugu kasvuvalust (Grisli Soppe-Kahar), ööpimeduses helkiv põdravõsa (Merike Tamm) ning palgapäeval enda ette tühjusesse vaatav kitlis naine (Maret Kuura) – kui mitte arvestada viimaseks ühes ankeedis nimetuna märgitud „väikest naisenägu“.
Sisse- ja väljajääjate, kui neid niiviisi tinglikult nimetada, vahelt võib otsida omakorda dialooge või diskussioonipunkte. Alates küsimusest, et kuidas üks kukk või taim paistab silma ja teine mitte, kuni selleni, kas Prometheuse kaaslasena kuraatorite poolsest „tsensuurist“ mööda hiilinud meesautori naisakt pidi tõesti alla vanduma punasel diivanil ilutsevale naisautori meesaktile. Seda, et ekspressiivses laadis ja/või isikliku taustalooga töid publiku poolt üldse märgatud poleks, väita ei saa, küll aga võib täheldada, et realistlik laad paneb paremini suhestuma.
Loo moraal
Ja kuigi kokkuvõttes võib täheldada, et enamjaolt kunstnikud tehisintellekti poolt antud sisendi õnge ei läinud, ei sisult ega vormilt, on rahvas rääkinud: Berbel Läti „Unistaja“ on ometi üsna täpne vaste roboti poolt koostatud kehakirjeldusele, selle erinevusega, et modelli sugu on teine. Publikumängu puhul ei olnud tegu siiski lemmiku valimisega, vaid rohkemat kaasamõtlemist nõudva ülesandega, mille täiendav eesmärk oli ka välja selgitada kõige kommunikatiivsemad motiivid ning teha nii erialaseid kui valdkonnaüleseid sotsioloogilisi järeldusi. Igal juhul pakuvad tulemused mõtteainet ja mitte ainult kunstnikele ja kuraatoritele, vaid näiteks rakenduslikele antropoloogidele või visuaalkunstiterapeutidele.
Minagi ei taha ega tohi tuua välja isiklikke lemmikuid, kuid ei saa samas salata, et kutsusin konkursile osalema autoreid, kelle käekiri või tehnika pakkus vaheldusrikkust ja/või valisin teoseid, mis toetasid minu isiklikku arusaama kehalisust, näiteks grotesktne hampelmann (Maria-Kristiina Ulas), massiivne orgaanika (Brenda Purtsak), ekspressiivne femiinsus (Liis Koger), koljuta aju (Rait Rosin) või kehata käsi (Andrei Maksimjuk). Just nendest teostest sündis galerii allkorrusele ka raamistus kuraatoripositsiooni kokkuvõtva installatsiooni ümber, mis viitas keha sõltuvussuhetele ja surelikkusele, aga ka uue elu lootusele. Mullast oled sa võetud, mullaks pead sa saama, kuni järgmise korrani.
Tunnistan ilma igasuguse poosi ja valehäbita, et kuulun sellesse koolkonda, kes leiab, et kunst kuulub rahvale ja rahva hääl loeb, kuid ei eita, et parim kunst sünnib sisemisest põlemisest. Kuidas aga saaks publik seda põlemist ja mullaks saamist paremini tajuda ja märgata? Ja kas üldse peakski?
Triinu Soikmets
Comments