Rahvusvaheline kunstinäitus „Pinna all. Uhutud maastikud.“
29.08.2024 – 29.09.2024, galerii "Arka", Vilnius, Leedu
2021 aastal alanud Soome (Helsingi Kunstnike Liit)-Eesti (Eesti Maalikunstnike Liit) projekt FinEst kasvas 2023 aastal tänu Leedu Kunstnike Liidu ning galerii ARKA liitumisele uueks loominguliselt aktiivseks koostööprojektiks FinBalt, mille eesmärgiks on vastastikku tutvustada tänaseid autoreid; arendada koostööd piirideülest huvi pakkuvatel teemadel; luua püsisidemeid kunstnike tulevasteks kohtumisteks kolme riigi näitusepindadel ja loomeresidentuurides.
Eestit, Soomet ja Leedut ühendavad meri, loodus ja majanduspoliitilika on need märgilised alustalad, mis annavad põhjuse ja sisu kunstialaseks koostööks: keskkonda käsitlevate poeetilis-analüütiliste väljundite otsinguks ja avaldamiseks.
Eesti kontekstis võime meenutada teravat keskkonnateadlikuse tõusu eelkõige rahvusliku identiteedi kaitsejõuna nõukogude perioodil, mil loodushoiu kontseptsioon näis ainuvõimaliku argumendina, mida ühiskonna siseselt indiviidi vaba tahte kaitsekilbina kasutada võimalik oli.
Mis on aga tänase ökosemiootilise analüütika sõnum ning kuidas on ökokriitiline mõte end väljendamas kunstis üldiselt, seda uuribki Eesti ekspositsioon FinBalt koostööprojekti, teisel näitusel, Vilniuses, galeriis ARKA.
Eesti ekspositsioon
Ökoloogiat, kui keskkonna ja organismide vahelist sümbioosi, saab vaadelda kõikehaarava suhtlussüsteemina, totaalse kommunikatiivse infoväljana, milles inimene kui üks mõjutajatest on võrdne mistahes teise nähtusega, olles keskkonna kogutervikust lahutamatu. Analoogselt on ökokriitikat nimetatud üheks vähestest aprioorselt eetikakesksetest teadusharudest, mille mõtteloolised juured Lääne-Euroopas näivad ulatuvat 19.sajandi romantismiperioodi ning vastavalt Eestis, seoses kohalike geopoliitiliste ja kultuuriliste erinevustega, ulatuvad aegade hämarusse, kuhu identiteediotsingutel kunstnikud oma pilgu enamikul juhtudel ka pööravad. Eesti kultuuriloo iseärasuseks on nimelt teatud valdav ja ajaloos katkematult kulgenud transendentaalne loodusetunnetus, või ehk usk sellise tunnetuse ning praktikate olemasolusse ning sellise ühiselt mõistetava eneseusu ülalhoidmine. (N: Jane Remmi installatsioon "Koos Naabritega", 2021–2024 ja maal "Käisin Õdri Ääres", 2020–2023)
Jane Remm: "Käisin Õdri" ääres on dokumentaalne maaliinstallatsioon, mis koosneb 720st värviruudust. Selleks, et rõhutada kohalolu ja terviklikkust, kujutan selles teoses keskkonda objektita, multisensoorset looduskogemust tervikuna. Dokumenteerisin kahe aasta jooksul, oktoobrist 2020 kuni oktoobrini 2022, oma metsaskäike Karula rahvuspargis Õdri järve lähistel. Igast käigust on 12 ruutu, mille taga on konkreetne kes või mis metsas. Meie nähtud värvid on teiste liikide jaoks tähenduslikud elutähtsate elupaigaomadustena. Värv võib oleneda varjulisusest, kõduastmest, klorofülli sisaldusest, pinna rõmelisusest, õie avatusest jpm. Iga maali taga on dokumenteeritud jalutuskäigu aeg ja koht ning värvi allikas. Ja “Koos naabritega” 2021–2024 Installatsioon koosloomes herilaste, lammaste, mesilaste, Olivia Tilli ja Liina Lehisega, hiirtega, kiilidega ja erinevate taimedega.
Kirjad, joonistused, maalid, Karula lammaste villast vildid vaibad, raamitud leidobjektid.
Selles seerias otsin koostööviise oma mitteinimestest naabritega. Mind huvitavad võimalused mõista ja tõlgendada teiste liikide elukogemust, nendega suhelda ja koos luua. Kuidas oleks sirutada tiivad ja hõljuda puuoksalt maapinna poole? Kuidas oleks tunda linnupesa oma okstel? 2021. aastal hakkasin kirjutama kirju, neile, keda enda kõrval kohtasin: rasvatihasele, musträstale, hiirele, metsvindile, käole, halljänesele, tigudele ja teistele. Kirjadest, mille kaudu uurisin suhtlemisvõimalusi teiste liikidega, kasvasid välja koosloomelised teosed. Kunstnikuna otsin viise, kuidas kaasata teisi liike loovprotsessi ning nende loomingut omakorda võimendada. Olen meelitanud mesilasi vabakujuga kärgi looma, tigudele installatsioone ehitanud ning herilasepesi viltinud. Kasutan teiste liikide teoseid tõlgendades looduslähedasi ja võimalikult kohalikke materjale, nagu lambavilla, savi ning ka võimalikult vähem automatiseeritud tooteahelat.
Nihe ühiskonnakeskse kunstianalüüsi suunas ja kunstisotsioloogia sünd 20.sajandi keskel, paigutas kunstiarengud teiste distsipliinidega võrdsena üldisesse ajaloopilti ning defineeris Arnold Hauseri sule läbi esmakordselt uue, poliitiliselt konservatiivse kunstnikutüübi, kelle võimuses on muuta ühiskondlike arusaamade ja seeläbi protsesside kulgu: "Iga aus kunstnik, kes kirjeldab reaalsust pühendumise ning siirusega, omab valgustavat ja arendavat mõju oma kaasajale," kirjutas Hauser viidates F.Engelsi analüüsile Balzaci ”Inimlikust komöödiast”. (N: Katrin Valgemäe maalid ja objektid "Femme Fiasco," 2024 )
Katrin Valgemäe "Femme Fiasco," 2024 3 maali D: 1 m / 3 kandikut D: 40 cm Oma elektrifitseeritud maaliseerias "Femme Fiasco", mis sisaldab julgeid värve, liialdatud väljendeid ja aupaklikku huumorit, uurin naiste ja loomade sümbioosi kui loodusliku ja sotsiaalse identiteedi sulandumist. Tuletan endale eelkõige meelde, et veidrust, viga ja keerukust peetakse "fiaskodeks". Selle asemel vaatlen loodusjõudu kui ainulaadset väärtust, mida tuleb tunnustada, omaks võtta ja tähistada. "Femme Fiasco" kutsub vaatajaid rullnokkareisile läbi rabahiirte ja identiteedi käänuliste radade.
Nevada ülikooli professor Cheryll Glotfelty defineerib ökokriitikat kui kunstide ja füüsilise keskkonna vaheliste suhete uurimist, tuues esile selle interdistsiplinaarset olemust. Ökokriitika ühiskondlik mõju seisneb võimes rikastada diskursust, kaasates ökoloogilised mured avalikkuse teadvusesse. Kaasaegse ökosüsteemi keerukus, mida kujundavad teaduslikud, majanduslikud ja poliitilised jõud, seab kahtluse alla vaatleja ja vaadeldu vahetegemise, mistõttu on väärtushinnangute tegemiseks vaja eksperthinnanguid. Kaasaegset ökokriitikut, sh ökosemioootilist kunstnikku, saab iseloomustada eelkõige kui arutlevatel meetoditel tegutsevat loojat, omalaadset detektiivi. Ökokriitiline kunstnik on semiootik praktikas, kelle ülesandeks olev väärtusotsustuste langetamise moment või sund on tingitud ökosüsteemi i.e. ümbritseva keskkonna, rikutusest. (N: Kai Kaljo maalisari "Lilled", 2022-2024)
Kai Kaljo: Alustasin seda seeriat 2022.aastal. Veebruaris ei suutnud veel alustada, alustasin paar kuud hiljem. See kestab veel.
Augustis 2022 isiknäituse „Hunnik räpaseid kaltse“ saatetekstis kirjutasin: “Veebruaris 2022 tekitasin oma arvutisse kausta „Plahvatused ja vulkaanid“. Tegelikult oli see olemas juba aasta varem, kui sinna esimese pildi lisasin.
Paari nädala pärast hakati kõrvaltoas äkki inimesi tapma.
Jõudis kohale, et tegelikult on kogu aeg olnud sõda, rahu on ainult vaheaeg sõdade vahel. Elul on sellised reeglid. Sina ei tea sellest midagi.
Mu silmad avanesid, hakkasin korraga ka oma kodu hoopis teise pilguga vaatama: kui palju on siin esemeid, mis kannavad endas meenutust tapmisest ja sõjast: Andrus Johani joonistused, Afganistanist pärit hõbeehted, Kuznetsovi portselanist taldrik, mis mu vanaema tõi kaasa 1918 Peterburist lahkudes, Gustav Suitsu autogrammiga raamat. Isegi maja ise on ehitatud purukspommitatu asemele.
Aprillis tegin esimesed pildid ka, kuigi see algul tundus võimatuna.
Kaks lille: esimene on nagu söestunud laip, mille sees, kõige suuremas veresoones on veel säilinud veidi verd. Töötasin kunagi kohtumeditsiini laboratooriumis, sealt saadud teadmised ujusid nüüd äkki pinnale. Teine lill on akna poole seljaga, kui akna taga plahvatab aatomipomm.
Pildid, mida ma ei teinud, aga mis olid kogu selle aja minu sees, minu ümber: Koer sööb inimest. Inimene sööb koera. Inimkehade tükid, kilekottidesse pakitud laibad, haudadega kaetud lagendikud, ainus, mis sinust järele jääb, on hunnik räpaseid kaltse…“
Teaduslikuks distsipliiniks kasvanud ökodiskursuse üheks esiisaks saab aga pidada siiski ka kunsti ennast, mille ettekirjutamata reeglitega mäng võimaldab välja arendada uut tüüpi diskursuseid. Seda just tänu kunstimeediumide tunnetuslikule sisseelamisvõimele ja analüütilisele vabadusele. Kunst ületab kergelt üldkehtivate kategooriate piire, on vaba meetodite valikul ja kombineerimisel. (N. Erki Kasemetsa installatsioon "Life-File", 1999-2023)
Erki Kasemets: "Elu-Fail" on pikaajaline eksperiment, mille käigus on värvimiseks kasutatud pakendeid. Aastate jooksul on tekkinud teatud kollektsioon, mille elemendid uutes koosseisudes eksponeerituna loovad ainulaadseid kohaspetsiifilisi variatsioone.
Joseph Beuys, kelle elutööd võib kokkuvõtlikult nimetada ühiskonda kujundavaks visuaalseks süsteemianalüüsiks, pani olulise aluse toimivale ökodiskursusele kultuuris. Beuys defineeris kontseptsiooni suurtest koostoimivatest loodussüsteemidest, mille hulka kuuluv inimene on üks element kõigi oma sotsiaalsete süsteemide, majandusteooriate,-praktikate ja huvidega, ajaloo ning kultuuriga. Mõistes lääne ühiskonda iseloomustava ekspluateeriva hoiaku põhinemist individualistlikel mõttemallidel ja enesekuvandil samuti kui majanduslikul orienteerumisel kasumlikkusele, nimetas Beuys kokkuvõtlikult probleemi poliitilika ja rahavõimu kokkumänguks. Lahenduse selliselt defineeritud probleemile tuletas Beuys omakorda antroposofist Rudolf Steineri ”Kolme ühiskondliku korra” teooriast, mis eeldab majanduse, poliitika ja kultuuri täieliku lahususe tekitamist. (N: Vilen Künnapu maal "Villu Lendab", 2024)
Vilen Künnapu: Tulin siia maailma missiooniga aidata inimesi, parandada energiat ja siluda inimkonna üleminekut valguse ajastusse. Minu ema Flora sünnitas mind. Ta oli erak, selgeltnägija ja kanal. Tal oli suur annus aborigeenide verd ja lisaks veel vanaisa baltisaksa sinist verd. Ta kasvas üles New Yorgis, veetis oma nooruse Leningradis ja teistes Venemaa linnades. Kesk- ja vanadus möödusid aga Eestis. Minu isapoolne pererahvas on asjade algataja anne, nad ihkavad alati olla esimesed ja edukad, samas kui emalt olen pärinud sellised tunnused nagu unenäoline vaimne seisund, mis ei hooli eriti millestki, ravitseja oskused, kindlad uhkus ja väärikus. Ka minu vertikaalmõõde pärineb emalt. Horisontaalse dimensiooni eest on hoolitsenud minu abikaasa Liivi, kes on ise planeedienergiaga hästi seotud. Minu kaaslane jumalikus energiapilves on mu poeg August, kes on minu elu ülioluline osa. Samast pilvest paistab pärit olevat ka Augusti poeg Alberto.
Minu elu esimene pool möödus enamiku inimestega sarnases pimeduses. Elasin läbi erinevaid pahesid, vigu ja inimlikke lollusi. 45-aastaselt hakkasin ärkama. Nüüd õpin iga päev rohkem enda ja oma ülesannete kohta. Minu ülesanne on olla inimeste seas õpetaja, kaaslane ja kloun. Ma suunan energiat ja paljud toituvad sellest energiast. Minu maalidel ja majadel on jõud koguda jumalikku vibratsiooni. See energia, ka kosmiline informatsioon koguneb kunstiteostesse ega lahku neist kunagi. Usun, et iga inimene võib põhimõtteliselt olla õnnelik. Pühendumust ja positiivsust täis mõtteviis loob õnneliku elu.
Empaatilise ökokriitika meetodiks on sünteesi rakendamine, selle võimaluste otsimine võrdselt rangelt dekonstrueeriva põhimõtte rakendamisega. Empaatiline ökokriitika otsib võimalusi komplitseeritud süsteemide analüüsiks, see on eelkõige loominguline lähenemine olles samaaegselt loogiline, terviku ja detailidega arvestav ning deduktiivselt järjekindel. Meetodi mustrid – dekonstrueerivad ja sünteesivad - on omased kunstile, filosoofiale ja teistele fundamentaalsetele teoreetilistele distsipliinidele, mille eesmärk on kokku panna uusi lahendusi ning funktsionaalseid teid tulevaste lahendusteni. (N: Veiko Klemmeri maalid "Päris Uus Ilm", 2024 ja "Lõpetamine" ,2024)
Veiko Klemmer: Brand New World / Päris Uus Ilm, 2024
Paar aastat tagasi sattusin ühe näituse asjus kulleriga kaasa sõitma. Muu hulgas läks jutt 90-ndate noorte elutavadele enne internetti, supermarketeid ja kinnisvara gentrifikatsiooni. Reeglina olid lapsed täiesti omapead. Vanemad olid tööl või jommis või psühholoogiliselt katki ja kuna päevasel ajal televisioonist peale seebikate korduste midagi põnevat niikuinii ei tulnud, siis veedeti aega metsatukkades, prügimägedel ja tööstusparkides ringi ekseldes ja isekeskis mänge leiutades. Suurema kamba puhul luurekas, kurikad ja jalgpall, väiksema pundi puhul sõda ja parvetamine. Üksinda olles lihtsalt hulkumine, lõkke ümber torkimine ja kalastamine. Mitte et need kalad kuidagi süüa oleks kõlvanud, aga lihtsalt hasardi pärast.
Muu tavapärase sotsialiseerumise juurde käis ka pättide, pedode ja külahullukeste narrimine või nende eest ära jooksmine. Sõltuvalt kamba suurusest ja meelsusest. Ühesõnaga üpris radikaalne vabakasvatus. Tagantjärgi tarkusena olid siis Eestis rekordmõrvade aastad, aga see noorte igapäevaelu ei puudutanud, sest loeti sellest ainult kriminaalkroonika närvikõdi rubriigist. Pigem juhtus seda, et korra aastas sai keegi varemete otsas turnides luumurru või pöördumatu peapõrutuse.
Siis tulid piirdeaiad ja valvekaamerad, brändiriided, mida ei sündinud enam ära määrida ning häng supermarketites. Nüüdsel ajal on see asendunud pool-kohustuslikus korras ühest huviringist teise jooksmisega ja veebis omavahel meemitsedes.
30 aastaga oleme oleme arenenud maailmale järgi jõudnud. Kui rabelemise-kvaliteedi suhtarvu vaadata, siis mingites osades oleme isegi eriliselt heas seisus. Kelleltki otseseid reparatsioone ja vabandusi nõudmata. Aga huvitaval kombel arenenud maailma sissetulekud ja heaolu ei ole samapalju edasi läinud. Vastupidi – arenenud riikide võlakoormad kasvavad ja dokfilmidest on näha, et alates 80-ndatest siplevad endised tööstus- ja maahariduspiirkonnad üha kasvava sotsiaalse ebavõrdsuse, vaesuse, sõltuvuse, integreerumise jms probleemide sees. Hoolimata sellest, et prügistamine ja ekspluatatsioon toimub endistes kolooniates siiamaani legaalsete varifirmade all edasi. Suurfirmade juhtkondade tegevusmustreid vaadates ei pea pikalt mõtlema, kuhu kogu see lisandväärtus kaob.
Kuna entroopia ja kannibalism on ajaloolised konstandid, siis ülimalt tõenäoliselt avastame isegi ühel hetkel, et peale pikka purjetamist jõuame juba tuttavlikku randa. Ja Graduation / Lõpetamine ,2024
Ökosüsteemid on põnev ja mitmekihiline teema, aga selle juures tuleb olla ettevaatlik, et mitte sattuda rohepesu järgi lõhnava romantilise müstifikatsiooni lõksu. Jätkusuutlikus on elementaarse hügieeni küsimus, kuid samas on kultuuri peamine funktsioon just looduse eest põgenemine. Loodus ei ole mingi David Attenborough või Fred Jüssi poolt muhedal häälel sisse loetud nunnu lugu pehmetest pesadest ja vahvatest kutsikatest. Loodus on külm, nälg, katk, valutavad liigesed, parasiidid ja pidevas olelusvõitluses lõhkikistud soolikad. Kõik sööb kõike ja kõik kulub. Kultuur on lihtsalt selle looduse õuduste vahele seinte ehitamine. Siis on nende vahel mõnus ja mänguline mõelda, kuidas 'päris ja vanasti' olla oleks. Taaskehastuda peale head söömaaega mingiks ürg-tootemiks ja tunda suurt ühtsust ja puhast õnne-tänutunnet iseenda ja kõigi eelnevate elusolendite hingetõmmete suhtes.
Praktikas elame siiski mõnede kapitalismi ja sotsialismi tunnustega majandussüsteemis. Igal asjal on rahas mõõdetav väärtus ja neid väärtusi saab vahetada vastavalt Maslow vajaduste hierarhiale. Nende vajaduste ülemine ots ja vahetuskurss on suuresti sotsiaalse kokkuleppe küsimus.
Kuna poliitikud ei saa oma sponsorite erihuvide tõttu sotsiaalseid ja regionaalseid kokkuleppeid sisuliselt lahendada, siis trükitakse pööbli närvide rahustamiseks pidevalt raha juurde. Nii et igaühel on valida – kas lasevad inflatsiooniga oma raha ära põletada, matavad selle reaalsusest irdunud aktsiafondidesse või pargivad selle kinnisvarasse, sest hoolimata üldisest sündivuse kahanemisest on tung suurlinnadesse endiselt suur. Tehnoloogiliste muudatuste tõttu on mujal lihtsalt töö otsa saamas.
Selle tulemus on omakorda majutuskriis, kus (reeglina vanemad ja rikkamad) kinnisvara omanikud rendivad oma vara välja noorematele ja vaestematele. St traditsiooniline pensionimaks on läbi pensionifondide transformeerunud igakuiseks üürimakseks, aga selle vahega, et igal sammul on mõne pankuri, maakleri, kindlustuse, fondihalduri, omaniku ja maksuametniku teenuseprotsent vahel. Kasu võrreldes traditsioonilise pensioniga on null, aga nominaalne turumaht on 10 aastaga kasvanud 100%!
Tulemus on selles, et võrreldes aastaga 1980 upuvad ääremaadelt pärit noored üürimaksete, õppelaenu, energiahindade, importtööliste, psühholoogiliste ja meditsiiniliste probleemide ja kõiksugu muude erakorraliste kriiside kätte, sest kodu kui esimene finantsvabaduse seeme ei ole enam kättesaadav. Kui varasematel kordadel on sellele järgnenud rahvarevolutsioonid, siis seekord mitte.
Tehnofeodaalid on meie kõigi ühise ohutuse sildi all relvad kokku kogunud, igale tänavale salakaamera pannud ja igasse taskusse jälitusseadme paigaldanud. Lähiajaloost on küllaga näiteid kui lihtne on sellistes tingimutes igasugune dissidentlus verest tühjaks lasta. Nii et ulbime siis edasi ja loodame, et mitte veel täna.
Kokkuvõtvalt võiks öelda et ökokriitikat saab vaadelda kui multifunktsionaalset distsipliini, mis on semiootikale sarnaselt võimeline haarama enesesse kogu mõeldava keskkonna ja selle struktuurid. Ökokriitiline kunstnik on esile kerkinud uut tüüpi sotsiaalselt angažeeritud autorina, kes reageerib keerulisele ja elukahjulikule keskkonnale.
/ Tiiu Rebane / Eesti Maalikunstnike Liit / www.maal.ee
Näituse kuraatorid: Evelina Januškaitė (LKL, Arka), Satu Kalliokuusi (HKL), Eeva Muona (HKL), Tiiu Rebane (EML), Eija Saarivirta HKL)
Näitusel osalevad:
(LT) Marija Marcelionytė-Paliukė, Eglė Pilkauskaitė, Gintarė Urmonaitė, Emilija Čepulė, Andrius Erminas, Arturas Valiauga, LABA NEBULA (Kristina Švenčionytė ja Arturas Ustinovas)
(FI) Eeva-Liisa Isomaa, Iida Valkonen, Pauliina Jokela, Pekka Parviainen, Satu-Minna Suorajärvi, Susanna Iivanainen, Verna Kovanen
(EE) Erki Kasemets, Kai Kaljo, Jane Remm, Katrin Valgemäe, Veiko Klemmer, Vilen Künnapu
Kujundus: Audrius Klimas
コメント