EESTI   MAALIKUNSTNIKE   LIIT

Olukorras kui arvutite osatähtsus inimeste elus on muutunud asendamatuks tundub küsitav igasugune mõttearendus mis tehnoloogiat kuidagiviisi alahindaks. Siiski näib tõenäoline olukord, et üleilmset arvutivõrku tabab tõsine raputus või mitu.

Kas sunnitult või vabatahtsi peaksime siis eemalduma juba koduseks saanud virtuaalmaailmast. Et saavutada oma tegevustes sundimatus ja elada tehnoloogilistest vidinatest vabanenu elulaadi järgi kulub sel juhul mitme inimpõlve jagu aega. Kujutlus selle võimalikkusest tundubki nostalgiast kantud järjekordse romantilise unelmana.

Ühel või teisel juhul on tegemist visiooniga, milles üksik inimelu ei tähenda kuigi palju ja igasugune kunstitegevus tähendab eos toimuvaga kohanemist, jäljendamist või pelka ära märkimist. Maalida on võimalik kõiksugu tehnoloogiaid kasutades kuid samuti ilma igasuguste abivahendeid rakendamata.

Näitus "Kui arvutid peatuvad" katsetabki seda iga osaleja arusaamaleja lähenemisnurgale omasel viisil.

Kust jookseb piir tehnoloogilise uuenduslikkuse ja tehnoloogilise abituse vahel?

Kulunud kujutlus oleks ehk maali ja tehnoloogia vastandamises kuid isegi kui juhtuvad maailma raputavad sündmused ei kao kord leiutatud seadelised. Olemasolevate teadmiste põhjal on võimalik kõik mõtteviisid ning inimestele vajalikud seadmed taas luua. Seadmete kaduvuse või tuleviku väljavaadete ja stsenaariumite kujutamine on maali ja muu loomingu ühistamisega igati teostatav aines. Eks ole ju maali pärisosana defineeritav asjaolus, et maal allub jäägitult inimtahtele ja ei välju meie vahetu kontrolli alt sellisel viisil kui tehnoloogiline intellekt seda juba teha ähvardab.