EESTI   MAALIKUNSTNIKE   LIIT

- - - 

2000. aastal korraldas Eesti Kunstnike Liit aastanäituse, millega taastati vahepeal katkenud ülevaatenäituste tava.

Suurnäitus pealkirjaga "Eesti kunst. Eesti võimalused" toimus Tallinna ja Tartu erinevates näitusepaikades: "Dé jà vu" Tallinna Kunstihoones (kuraatoriks 1990. aastate maalipoleemikas osalenud Toomas Vint), "Naturalism" Kunstihoone galeriis (kuraator Peeter Allik) ja "Aids kultuuris. Immuniteedi kadumine kunstis" EKM Rotermanni soolalao näitusesaalis (kuraator Johannes Saar). Tartu Kunstimajas ja sealses Monumentaalgaleriis toimus näitus "Eneseksjäämine. Väiksed rollimängud XXI sajandiks" (kuraator Reet Varblane).

Nii 2000. aasta näituse, aga ka järgnevate EKL-i üldnäituste ekspositsioonid olid valdavalt maalikesksed.

WIKIPEDIA

​

​

- - - 

NÄITUSEST MEEDIAS:

SIRP

D�j� vu ehk �he p�lvkonna museaalne enesetunnetus

​

N�itus “Eesti kunst. Eesti v�imalused “ Tallinna Kunstihoones, Rotermanni soolalaos ja Tartu Kunstimajas 21. maini.

Terje Ojaveri “Insiignia” on v�ljas Tartu Kunstimajas Reet Varblase kureeritud n�itusel “Iseendaks j��mine”. Kuigi kuraator oleks tahtnud “V�ikeste rollim�ngudega XXI sajandiks” kompida kunstnike arusaama soolisest identiteedist – naiste-meeste rolli sootsiumis eelk�ige tulevikuliselt, on enamik osalejaist huvitunud minevikust. Soolist identiteeti on vaadatud kas selle kultuurilise peegelduse dialoogina, metaidentiteedina v�i endas teise soolise identiteedi – naises meheliku ja mehes naiseliku teadvustamisena. Terje Ojaveri irooniline lavastus k�rgeimast v�imust ja selle mehelikust atribuudist habemest paneb k�sim�rgi alla v�imuiha, kuid osutab ka v�imu saavutamise nauditavusele.

Miks kirjutatakse ajalugu ja kunstiajalugu iga generatsiooni poolt �mber? Kas selleks, et ajalugu oleks objektiivsem ja �igem? Selline vastus sobiks osaliselt meile siin ja praegu, kuna kogu eelmisel poolsajandil oli normaalne kommunikatsioon ajaloo- ja kunstiteaduses h�iritud. Kuid ka igas v�lisest survest vabas �hiskonnas kirjutab iga generatsioon ajaloo �mber, m�rgistades nii oma identiteedipiirid ja -probleemid.
Sirje Helme, Jaak Kangilaski ja Krista Kodrese “L�hike Eesti kunsti ajalugu” on �he generatsiooni kunstiajalugu, p�lvkonna, mille liikmed on keskmiselt 45 – 60aastased. Nad elavad praegu ja v�ivad ise meenutada oma lahkunuid, toetumata veel m�lestuste m�lestustele. Nad on olnud l�hisuhetes Eesti NSVga ja suhestunud neil aastak�mnetel vabas maailmas toimunud liikumistega. Nende teosed peaksid olema muuseumisaalides, nagu 30ndate meistrid olid 60ndail Kadriorus kunstimuuseumis. Ent Eesti Kunstimuuseumis, kus viimase k�mne aasta ehk kogu Eesti iseseisvusaja jooksul on keskendutud oma kinnisvara restaureerimisele ja uue hoone projekteerimisele, puudub permanentne p�siekspositsioon nii reaalselt kui ka mis tahes infokandjatel. Niisiis on eesti kunsti l�hiajalugu kolme autori m�testatud tervikuna praegu k�ttesaadav vaid raamatus, nagu juutide kodumaa oli aastatuhandeid Raamatus. Lootustandev situatsioon: l�ppenud sajandil l�puks loodud juudi riik on ju t�nini �ha meedia k�rgendatud t�helepanuspektris, olgu p�hjused siis millised tahes.

Toomas Vint kui �nnistegija
Niisiis oli Toomas Vindi kuraatoriprojekti idee lihtne ja moraalne: elustada Kunstihoones m�neks n�dalaks eesti kunsti l�hiajalugu, v�ttes l�htealuseks �sjailmunud “L�hikese Eesti kunsti ajaloo”. Ruum, kus see ajalugu elustus, on Kunstihoone, tempel, mis valmis eelmise iseseisvusperioodi l�puk�mnendil ja kuhu p��semine oli pool sajandit kestnud okupatsiooniperioodil eesti kunstnikule tema professionaalse eksistentsi kriteerium. Isegi k�ibinud fraseoloogiast v�ib leida sakraalseid vihjeid: n�iteks on �levaaten�ituste kujundusi arvustades nimetatud klaaslaega saali peaseina altariks jne.
Toomas Vint seisis lihtsalt lahke �nnistegijana templi ukse k�rval ja kutsus oma generatsiooni kunstnikke kahe t��ga kevadn�itusel osalema. Kriteeriumideks oli vaid esinemine l�hikese kunstiajaloo indeksis ja t��de valik: �ks Eesti NSVs ja teine l�hiajast. Ennast “kurja kuraatori” rollist taandades v�listas Toomas Vint igasuguse isikliku pretensiooni konkreetsete teoste valiku, kunstilise kvaliteedi ja muude taoliste kriteeriumide suhtes, luues kutsutud autorite siseringis t�eliselt hipiliku vabaduseillusiooni. K�ik edaspidine j�i kujundaja Aili Vindi �lesandeks. Selline kuraatoriprojekt v�ib �ks kord m�jusalt toimida. Ei ole v�imalik, et sellisel moel komplekteeritud n�itus kujutaks endast suurep�rast kunstilist tervikut v�i esindaks mingit kandvat ideed, ent sellisel n�itusel on momendil rida olulisi �lesandeid ja mitmel erineval p�hjusel ka vaieldamatu publikumenu. Eesti Kunstimuuseum on R��telkonna hoones paguluses olles suutnud korraldada 9 aasta jooksul 36 n�itust, kuid puudub p�hiekspositsioon, seega ka didaktiline j�rjepidevus, v�imalus suhestuda rahvusliku kunstiajalooga pealekasvavale p�lvkonnale jne. Muidugi kuuldub arvamusi, et lisaks muuseumi mitmetele haldushoonetele ja ruumidele v�iks kusagil Tallinnas olla ka esinduslik p�siekspositsioon eesti kunsti ajaloost, nagu Tartus on Kivisilla galerii, ent objektiivsetel p�hjustel seda ei ole ja keskealine publik l�heb praegu meelsasti Kunstihoonesse, et t�epoolest kogeda d�j� vu elamust, vaadata uuesti t�id, millega seoses elustuvad isiklikud assotsiatsioonid, neid �ra tunda ning v�rrelda. Kultuurim�lu on oluline osa isiklikust identiteedist ja tasub meenutada, et 70. – 80. aastail olid n�iteks kevadn�itused Kunstihoones hoopis teise t�hendusega s�ndmus kui mis tahes n�ituseprojekt praegu. Keskealine generatsioon on kasvanud �les oma p�lvkonna kunstnikega ja n�itusele v�ib tulla lihtsalt selleks, et kogeda �ratundmisr��mu, aga muidugi ka selleks, et nautida elamuslikkust kunstist, mida osatakse vaadata ja t�lgendada, mille suhtes on kujunenud visuaalne kirjaoskus. Ja veel, nagu igas h�iritud kommunikatsiooniga �hiskonnas, t�itis ka Eesti NSVs kujutav kunst teatud lisafunktsiooni, vahendas vihjeid tabuteemadele, mida t�nap�eval ei ole ja mida praegune 20ndais eluaastais p�lvkond ka ilmselt ei m�istaks. Selliste vihjete otsimine ja t�htsustamine ongi praeguse keskealise eestlase haigus ja �ks paratamatu osa tema enesetunnetusest.

Uue ja vana kommunikatsioon
Mare Mikoffi “Gustav Naan” (1978) on just selline kunstiteos, meisterlik portree 70ndate skeptilisest eurokommunistist, keda eduka integratsiooni t�ttu eelmisesse formatsiooni k�ll osaliselt p�lati, kuid kelle artikleid siiski m�nuga loeti. Inimestel on inimlik vajadus end millegi legaalsega samastada, permanentne dissidentlus pole poole sajandi v�ltel lihtsalt j�ukohane, �ksk�ik kuidas nii m�nigi tuntud kultuuriheeros oma endisaegset tegevust ka praegu m�testada p��aks. Am�santselt ripakil alal�uapartiiga “Meie Lennart” on Naanile suurep�rane opositsioon, kuigi portreteeritavad kuuluvad samasse ajastusse. Selliseid m�testatud ajastu m�rke kandvaid oponeeruvaid teostepaare pole kahjuks kuigi palju. Jaan Elkeni aasta enne Brenevi surma valminud “Juhi kabiin” t�hja �likonna allegooriaga ja “La Habana” (2000), mis oma rohketes kritseldustes lahkab �he viimase kommunistliku �hiskonna kummalisi suhkruprobleeme. Ka Toomas Vindi maalidepaarikult v�ib leida sotsiaalse mure j�lgi – kultuuriminister Signe Kivi valimisplakat meenutab kunstnike endi hulgast valitud riigiametnikuga seotud lootusi. Muide, nii Mikoff kui Elken olid reglemendis n�utud vanema teosena valinud n�itusele t��, mis oli kord juba valitud: Mikoff EKM ja Elken Kunstihoone kollektsioonist. Minu isiklikuks r��muks valisid oma t�� kunstimuuseumi kogudest veel �sna mitu autorit. Idee asetada teostepaarid kommunikatsiooni pole muidugi uus. Eha Komissarov oli R��telkonna hoones samalaadsel meetodil ehitanud �les terve oma sajandivahetuse n�ituse eesti kunsti ajaloost. Tema lavastatud dialoogid olid muidugi rajatud hoopis v�hem juhuslikele alustele: kommunikeerusid erinevate ajastute ja autorite teosed laiemate m�rks�nade t�henduste kandjatena.
Kunstihoones mitmeid kordi n�itust vaadates h�iris algul teoste v�ga suur tihedus. Eriti modernistlikule traditsioonile rajatud maalide v�li vajab enda �mber m�rksa enam ruumi kui Kunstihoone piiratud n�itusepind nii suurele teoste massile v�imaldab. Nihestunud on ka harjumuslikult eeldatavad n�ituse kujundusprintsiibid – kui k�ik olid kutsutud ja valikut ei tehtud, j�i kujundajale l�puks vaid minimaalne m�nguruum. Aili Vindile j�i vaid v�imalus suhestuda oma �lesannetesse t�ie rahu ja huumorimeelega (viimasele m�eldes pean silmas tema enese t�id trepimademel). Ja veel midagi muret tekitavat: me pole enam harjunud suhestuma n�itusega, kuhu on koondunud v�ga erinevate autorite v�ga erinevad kontseptsioonid. On v�sitav.

Juta Kivim�e

​

​